Tallinna Maraton 2024 - Tiidrek Nurme | Sportlane. Pereisa. Kristlane.

Joosta kodumaal esmakordselt maraton, oli minu jaoks suur sündmus. Esiteks seepärast, et korraldajad kujundasid võistlusest eliitjooksu väärilise ürituse. Teiseks seetõttu, et sain võistelda kodupubliku ergutuste saatel. Kolmandaks selle pärast, et sain seda teha tippjooksjana, ajal kui suudan veel maailmatasemel võistelda.

Maratoni ettevalmistust alustasin peale Rooma Euroopa meistrivõistluste poolmaratoni. Ettevalmistuse käigus võistlesin Eesti meistrivõistluste ja Balti meistrivõistluste 5000 m distantsidel. Juuli keskpaigas lendasin koos Deniss Šalkauskase ja Leonid Latsepoviga Prantsumaa mäestikulaagrisse Font Romeusse. Prantsusmaal viibisime 24 päeva. Viimased kuu aega treenisin Tartumaal ja Harjumaal.

Saavutasin ajaloolise 11. meistritiitli, Eesti meistrivõistluste 5000 m jooksus.

Alavõit Balti meistrivõistluste 5000 m jooksus.

Rääkides võistluseelsest treeninglaagrist Font Romeus, siis pean tänama Leonid Latsepovi, kelle mahitusel see kõik toimus. Olgugi, et olen viibinud maailma erinevates mäestikulaagrikeskustes, oli Font Romeus käimata. Viibida Prantsusamaal, ajal kui toimuvad olümpiamängud, oli suur õnnistus. Nägime lähedalt kuidas paljud olümpialased viisid ellu oma viimast võistluseelset tsükklit. Sõber Bashirile sain veel kolm päeva enne maratoni patsu lüüa. Mees võttis maratoni hõbeda! Või näiteks üks pime jooksja Brasiiliast (Parabens Julio Cesar), käis treeningul meie silmeall kõhuli, hiljem võttis paraolümpial kulla.

Pildil on Font Romeu staadionil treenimas olümpialased. Belgia maratoonar Bashir Abti, USA 5000 m jooksja Abdihamid Nur ja Guatemala 5000 m jooksja Luis Grijalva.

Tallinna Maratoni rajakaart 2024.

Tallinna Maraton oli 100 % eliitvõistluse vääriline sündmus. Siinkohal pean silmas korraldajate pingutusi tuua kohale maailma eliitklassi jooksjad, kujundada sujuv rajaprofiil, tasemel ajavõtusüsteem ning segamatu võistlus koos vajalike joogipunktide ning suure publiku huviga. Võistlust ise võtsin täie tõsidusega kuna võistlusega kaasnenud Eesti meistritiitel annab lisapunkte pääsemaks Tokyo maailmameistrivõistlustele.

Nii tuleb stardis juubeldada. Hümni lausime ka, ilma mütsita muidugi.

Võistluskäik oli mõnevõrra üllatav, aafriklased arendasid küllaltki jõukohast tempot, mistõttu sain meestega ühes grupis joosta suisa 15 km. Selge oli see, et ühel hetkel pidi toimuma käiguvahetus. See juhtus Rocca Al Mare kandis, vahetult enne Paldiski maanteel olevat maanteesilda. Käiguvahetusele andis hoogu juurde juhtgrupi ees sõitev korraldajate auto, mille aknast sirutas käe välja võistluste manager Rachid ning innustas jooksjaid kiiremini liigutama. Nii tõstetigi tempot ja läinud nad olidki, meie Leonidiga jäime omi asju ajama. Kohe tuli teine tõus otsa, see oli Tähetorni teel. Oskasin seda oodata kuna nädal varem jooksin selle rajaosa läbi. Miskipärast jooksis Leonid seda nagu mäkkejooksu treeningul. Pärast poolt maad jätkasin jooksimist üksinda, omas rütmis, Leonid jäi maha. 28. km joogipunktis viskasin ära oma kella ning jätkasin tempoarendamist enesetunde pealt. Hiljem selgus, et olin hiilgavalt jooksnud kuni 35km vaheajapunktini. Kohati kiiremini kui mehed eespool, nii püüdsingi ükshaaval aafriklased kinni. Kahjuks midagi juhtus 35. km vaheajapunktis. Seal ei saanud neid jooke, mille olin hotellis valmistanud. Kuna Tallinna Maratonil oli eliitjooksjate joogipunkte tavapäraselt vähem (11 km,19 km, 28 km, 35 km, 39 km) ning ilm oli kõrge õhuniiskusega ja soe, siis oli iga joogipunkt kulla hinnaga. Pärast äpardunud joogipunkti pidin tegelema maksapistetega suisa 3 km. Kaotasin väärtuslikku aega, võimalik et sinna kadus ka šanss võtta tippvõistluse kolmas koht. Lõpus oli meest küll näha, aga 25 sekundit jäi meid lahutama.

Kumba ma siis rohkem taga ajasin, kas Eesti meistritiitlit või kõrget kohta Tallinna Maratonil? Idee oli joosta oma parim ning edestada Leonid, kuid lõpus püüda ka aafriklasi. Võitsin tiitli ja eliittasemega võistluse 4. koht on suurepärane saavutus. Aeg 2.15.04 ja 45 lisapunkti tiitli eest annab julgust Tokyo MMi suunas vaadata. Lõppeks tänan ikka Jumalat, sest see on ebanormaalne elada elu, kus kõik edasised plaanid seisavad järgmise võistluse taga. See on ainult Jumala ime, kui suudan pingelises ja kaalukal võistlusel rahulikuks jääda ning teha see sooritus, milleks võimeline olen. Finišini on alati tuhandeid eelnevaid otsuseid ning kui kõik lõppeks välja mängib, on aeg tänada!