Mida päev edasi pärast edukat Sevilla maratoni, muutub see kogemus üha romantilisemaks. Sevillas jooksin uue isikliku rekordi peaaegu nelja minutiga, saades ajaks Eesti kõigi aegade teise tulemuse 2:10.02. Selle tulemusega saan võimaluse esindada Eestit Tokyo olümpiamängudel 2020.
Vahetult peale võistlust ütlesin Eesti meediakanalites, et tegu on imega. Kaks nädalat hiljem olen jätkuvalt samal seisukohal.
Tänan Jumalat selle ime eest! Foto: Juan López Gil
Otsuse Sevillas võistelda langetasin sisuliselt 24 tundi pärast oktoobrikuist Doha maailmameistrivõistlusi. Qataris kohtusin juhuslikult Sevilla maratoni korraldajaga, kelle käest sain infot stardinimekirjade ning eliitjooksjate eesmärkide kohta Sevilla võistlusel. Oli oodata Hispaania meistrivõistlusi ning hulganisti olümpianormi täitmise üritusi. Isikulisemaks muutus asi juba paar nädalat hiljem, kui ükshaaval hakkas ilmnema nimesid, kes sellel mõõduvõtul osaleda tahtsid.
Oktoobri lõpus ostsin lennukipiletid Keeniasse ja Portugali, sisuliselt planeerisin oma perekonna reisigraafiku 5 kuud ette. Novembri alguses hakkasin vaikselt põhja laduma. Uue ettevalmistustsükli alustamine on alati raske väljakutse. Siis võib tekkida tunne, nagu polekski kunagi jooksmisega tegelenud – südamelöögi sagedus, lihaste sisund, kehakaal ja jooksukiirus on kõik paigast ära. Sellisel ajal tuleb abiks igasuguste motivatsiooniallikate lisamine treeningprotsessi. Üks stiimul, mida kasutasin, oli tõkkesprinter Rasmus Mägiga koos treenimine. November on ainuke aastaaeg, kus saavad kaks nii erineva ala sportlast koos treenida. Piltlikult öeldes kasutasime üksteist ära, et oma “tahmunud mootorid” käima tõmmata.
Rasmusega novembrikuisel treeningul. Foto: Taivo Mägi
Novembri viimasel päeval istusin oma nelja-aastase poja Ruubeniga lennukisse ning võtsin suuna Keenia poole. Läksime Nyahururusse – kohta, kus olen treeninud aastast 2012. Ees meid ootasid minu ema Riina, isa Margus ning takistusjooksja Kaur Kivistik koos oma perekonnaga. Elasime majas, mida oleme külalistemajana kasutanud juba neljandat aastat. Nende aastate jooksul on majas ööbinud 75 erinevat inimest. Kutsume seda projekti “Eesti maja Keenias.”
“Eesti maja Keenias” neli hooaega pildis.
Enne jõulupühi ühines minuga teine osa perekonnast (Maili, Jakob ja Lili) ning jaanuari alguses tuli majja suurem hulk külastajaid. Kõike seda saatsid tugevad treeningud koos Mukunga ning mitmete abilistega. Suuremad muudatused, mis treeningprotsessis sisse viisin, oli pikkade jooksude pikemaks viimine ning pikkade lõikude mahu kasvatamine. Näiteks 69 päevases treeninglaagris jooksin kolm üle kolme tunnist jooksu ning viisin pikkade lõikude mahu lausa 25 km peale (ühe treeningu kohta). Oma meeskonda kaasasin peasponsor Aivar Tuulbergi abiga füsioterapeut Peeter Nigoli. Lisaks ühines meiega treeninglaagrisse ka ameeriklasest spordikaplan ja abitreener Nick Schuetze.
Mukungaga treeningul Rumuruti-Sipili maanteel. Tuttuus asfalt ning pisut madalam kõrgus merepinnast (1900m) tegi jooksmise mugavamaks.
16 päeva enne Sevilla maratoni lendasin Keeniast Portugali, jätkuvalt koos poja Ruubeniga. Meiega ühines vahepeal kodus käinud Maili koos tütre Liliga. Seadsime ennast sisse Hispaania piiri äärde Vila Real de Santo Antoniosse. See on tuntud koht kergejõustiklaste seas ning asub Sevillast kõigest 90 min autosõidu kaugusel. Seal viisin läbi viimase ettevalmistuse võistluseks.
Portugali rajad Monte Gordo lähistel on suurepärased just võistluseelseks treeninglaagriks. Pildiloleval punasel rajakattel jooksin kiireid lõike. Siinsed jooksurajad ja hea kliima meelitavad tippsportlasi üle kogu Euroopa.
Võistluspaika saabusin kaks päeva enne maratoni. Pilt, mis võistlushotellis avanes, oli muljetavaldav – see lausa kubises tippjooksjatest, kes valmistusid jooksma oma elu jooksu, et pääseda olümpiamängudele võistlema. Selgus, et olümpiakatsevõistlusi oli seal korraldamas mitu riiki: Brasiilia, Rootsi, Iirimaa, Iisrael, Hispaania.
Võistlushotellis pandi mind kokku elama Rootsi maratoonar Mustafa Mohamediga. Temaga oli mul isiklik kokkupuude aastal 2016 Portugalis, vahetult enne Hamburgi maratoni. Tema nõuga suutsin toona joosta uue isikliku rekordi, millega pääsesin Rio olümpiamängudele võistlema. Isiklik kokkupuude oli mul veel briti jooksja Jonathan Melloriga, Uus-Meremaa jooksja Malcolm Hicksiga, iirlase Kevin Seawardiga, taanlase Thijs Matthias Nijhuisiga ja rootslase Mikael Ekvalliga. Kõik nad olid mehed, kes on häid tulemusi näidanud ning kõik nad tahtsid uut sammu maratonis edasi astuda.
Võistluseelsel päeval toimunud tehnilisel koosolekul osales paarisajapealine eliitjooksjate seltskond ja nende abipersonal. Kui kõik muu tundus kulgevat hästi, siis muret valmistas hispaanlaste oskus tehnilisi küsimusi lahendada, koosolekul jagatud info ei olnud kõigile üheselt arusaadav. See peegeldus hiljem ka võistluselgi.
Võistlejaid majutav hotell. Hotelli kõrvalt looklev kergliiklustee oli võistluseelsel päeval tippjooksjate meelispaik. Võistlejad paigutati kahestesse tubadesse korraldaja suva järgi. Sportlaste jaoks on see kui loterii – kas saad hea toanaabri või mitte.
Käis stardipauk ning algas see kauaoodatud seiklus. Kõik need viis kuud olen oma elu selle ürituse nimel üles ehitanud. Ja nüüd on see käes… võimalus joosta kiiresti ja kaua. Esimesel paaril kilomeetril üritasin kaardistada mehed, kellega peaksin koos jooksma, otsisin oma silmadega tempotegijat. Kui mees tagantpoolt välja ilmus, kogunes suur hulk jooksjaid tema lähedale. Arvuliselt tundus, et meid oli ligi 30 inimest. Mällu sööbis moment, kui grupi tagaotsas meeste jalgu vaatasin: korraks tundus, et jookseme ühte rütmi justkui sõjaväelased paraadil. Kindla ja lootusrikka sammuga Sevilla hommikuses jaheduses oli nauditav joosta. Asfalt oli meeldivalt tasane ning kurvid mitte paljunõudvad.
Kell 8.30 käis stardipauk, stardis oli üle 13 000 maratoonari. Foto: Cano Fotosports
Jooksu vaheaegu võtsin manuaalselt iga 5 km järel. Sain aru, et tempo on olümpianormi alistamiseks sobiv, küll aga üritasin lõpptulemusele mitte mõelda, sest paljugi pidi veel läbi tehtama, et sinnamaani jõuda. Rajal võib kõike juhtuda, ka kõige paremas seltskonnas, kliimas või parima vormi korral. Keskendusin vabale hingamisele ja lõdvale sammule. Kui kõik muu tundus sujuvat, siis ebamugavusi valmistasid joogipunktid. Korraldajad panid eliitjooksjate joogilauad üksteisele liiga lähedale ning pudelid liiga tihedasti kokku. Sisuliselt igas punktis toimus pudeli kaotusi, kukkumisi ja tempokõikumisi. Õnneks oli minu Miki Hiire pudel samal laual, kus taanlasegi oma. Tema pudeli küljes olevat Taani lippu oli juba kaugelt näha. Kahel korral pidin oma jooki kaaskonkurendi käest küsima, kogemata olid nad minu pudeli endale näpanud. Kusjuures iirlane Kevin tundis minu pudeli kujunduse üle rõõmu juba päev enne võistlust. Võistluskäigus oli tema üks nendest näppajatest. Lubasin talle ühe sõõmu, kuid lõviosa kuulus mulle. Poolel maal tõusis tempo märgatavalt, oletan et tempotegija hakkas väsima.
Iga eliitjooksja valmistab endale personaalsed joogid. Minu abiline Sevillas, Nick Schuetze, ostis mulle kohalikust poest Miki Hiire pudelid. Loomingulisus tuleb kasuks pudelite eristamisel kaaskonkurentide omast.
Meie 10 km vaheaeg (20 km – 30 km) oli 30.19. Mõnel halval päeval võiks ainuüksi kümmetki kilomeetrit nii joosta. Pärast seda oli teadmatus, sest olin teinud seda, mida kunagi varem elus pole teinud, jooksnud kiiresti ja kaugele. Seitse kilomeetrit enne lõppu olin veendunud, et kui nüüd ühtki õnnetust ei juhtu, siis olümpianorm tuleb kindlasti. Sellegipoolest oli keha juba väsinud ning joosta üha raskem, mingi hetk, kui päris raskeks läks, siis hakkas mul peas helisema üks aeglane tuntud laul “Everybody Hurts.” Mõtlesin vaid sellele, et ei laseks grupil ära minna, kõigil on ju valus.
Pilt on tehtud 40 km vaheajapunktis. Ajal, kui minu peas mängis laul “Everybody Hurts.” Taamal Sevilla katetraal, Euroopa suurim gooti stiilis kirik. Foto: Cano Fotosports
Viimasele kilomeetrile jõudes valmistusin viimst käiku sisse lükkama ning 400 m enne lõpujoont kiirendasin ning jooksin ligi 7 mehest mööda, kaasa arvatud oma sõpradest ning ajaks märgiti 2:10.02. Minu selja taga lõpetas Mustafa Rootsi rekordiga. Rootsi meedias mainis mees, et tänu minu lõpukiirendusele suutis ta ka ennast kokku võtta, et mõne sekundiga see tulemus üle teha. Omaette näitaja on ka see, et suutsime distantsi teise poole peaaegu 50 sekundit kiiremini joosta kui esimese (1:05:26 / 1:04:36).
Finiš.
Vaheajad:
10K 30.52
5K 15.34
5K 15.37
5K 15.16
5K 15.03
5K 15.28
5K 15.31
2.2K 6.37
Erinevate riikide meediakanlite ekraanitõmmised normitäitjatest, kellega koos jooksin.
Sevilla tingimused olümpianormi alistamiseks olid suurepärased, seda annavad kinnitust ka teiste jooksjate head saavutused ning võimsad isiklikud rekordid. Kõik minu sõbrad jooksid elu parima tulemuse, viis neist lausa olümpianormi. Pisut enne 40 km vaheajapunkti poetasin uusmeremaalasele paar sõna: “Glory to be God!” (loe: Au Jumalale). Aga nii ju ongi! Mida kõike oleks võinud sellel teekonnal sinna finišijooneni juhtuda? See tõenäosus, et me nõnda suure hulgaga õnnestuksime, on ju nii väike. Haigused, reisitõrked, rasked treeningkoormused, eluplaneerimine, töö, kool, perekond, meedia, psüühika, vaim, füüsis – kõigi nende asjadega pidime silmitsi seisma. Hoolimata kõigist elulistest väljakutsetest täitus püstitatud unistus – see ongi ime!
TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
Treener Mark Misch
Abitreener Nick Schuetze
Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
Mänedžer Charles Paanakker
Vaimulik mentor Brad Bartz
Massöör Peeter Nigol
Spordiarstid Agnes Mägi, Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna
Abikaasa Maili koos lastega
