On peaaegu võimatu kogu seda tohutut kogemust ühe blogipostitusega edasi anda, kuid püüan talletada kõige olulisema ja anda edasi selle, mis minu jaoks kõige rohkem tähendas.
Teekond algas Saku linnast
Meie Tokyo reis algas meeldiva üllatusega. Eellaager Sakus ületas kõik ootused. Olin valmis lihtsalt hotelli, treeningu ja söögikorra rutiiniks, kuid meid võeti vastu kui kuningaid. Juba Tokyo lennujaamas ootasid meid nimesiltidega autojuht, saatja ja tõlk. Meile toodi juua ja süüa ning algas ligi kolme tunnine teekond Saku suunas.
Esimene peatus Sakus oli restoran, kus saime kõhud täis – ja nii oligi edaspidi iga päev, lõuna ja õhtusöök parimates Jaapani restoranides. Juba esimesel õhtul korraldati meile massaažid, mille kulud kandsid võõrustajad. Järgmisel päeval viisid nad meid staadionile, kus saime kasutada jooksuradu ja kus hiljem viisime läbi ka näidistreeningu kohalikele lastele. See hetk oli sümboolne – sport ja laste heaolu on keel, mida mõlemad ühiskonnad mõistavad.
Viimasel laagripäeval, kui Sakku olid jõudnud ka mitmevõistlejad, võttis meid vastu linnavalitsus. Lauldi Eesti hümni, peeti kõnesid ja kohtusime linnapeaga. Sain ka ise sõna ja tänasin kohalikke. Oli liigutav kogeda, et eestlasi on Sakus aastaid oodatud ja hinnatud – see sõprus oli ka põhjus, miks meid nii suure soojusega vastu võeti. Mul on hea meel, et sain seda algusest peale koos kaasmaalase Leonid Latsepoviga kogeda.
Teekond Tokyosse
Tokyosse sõitsime Shinkanseniga – 300 km ühe tunniga! See oli juba omaette elamus. Sportlaste hotell oli hiiglaslik – tuhanded sportlased ja ametnikud jagasid samu lifte, söögisaale ja treeningrajatisi. Kõik oli korraldajate poolt viimse detailini läbi mõeldud.
Üks üllatus tabas mind hotellis – igal hommikul toimus kell 9:00 sportlaste palvushommik. Esimestel päevadel sinna ei jõudnud, kuid pärast maratoni osalesin kolmel korral. Ruum oli alati rahvast täis, eri rahvustest ja aladelt sportlased ülistasid Jumalat koos. Ülistust juhtis Pariisi olümpiavõitja Saksamaalt, grupivestlust viisid läbi vastne maailmameister Nicola ja spordikaplanid. See kogemus oli kindlasti üks väärtuslikkukmaid selle reisi vältel.
Maraton – raske päev, väärt õppetund
Stardiaega nihutati pool tundi varasemaks, sest tingimused olid rasked – 26–28 °C ja 54–68% õhuniiskus. Olin selleks valmis: juba augusti algusest tegin kliimakambri treeninguid 32–35 °C kuumuses ja 70% õhuniiskuses.
Võistluspäeva hommikul tundsin end siiski veidi uimasena, võib-olla mõjutasid unetud ööd Tokyos. Esimesed kilomeetrid olid rasked ja tundsin veel lihasväsimust. Kuid siis sain keha tööle ja leidsin grupi, kellega joosta. See oli haruldane kogemus – grupis jooksmine tiitlivõistlusel!
Kilomeetriajad kõikusid 3:10–3:15. Joogipunktides töötas meie süsteem laitmatult: joogid ja jäämütsid sain kätte ideaalselt. Meie maratonitiimis (Mark, Harry, Sirje, Urmo, Rasmus) olid abiks viis inimest, tänu kellele toimis kõik täpselt. Sellise süsteemiga võiks paljud tugevad riigid paremaid tulemusi saavutada – eestlaste tugevus on süsteemsus ja koostöö.
Kahekümne viiendal kilomeetril aga muutus kõik hetkega – justkui enestunne oleks noaga lõigatud. Pulss tõusis ja töövõime langes, pidin grupist maha jääma ja minema säästurežiimile. See meenutas Viini maratoni kogemust – võistlusest sai ellujäämise katse.
Ometi otsustasin edasi võidelda ning isegi aeglasemalt joostes möödusin veel mitmest jooksjast. 66 lõpetaja seas olin 51. kohal, katkestajaid oli 22 ja kaks ei ilmunud starti.
Esialgne analüüs viitab, et kliimakambri treeningud kurnasid organismi rohkem, kui arvasin, ja võistluspäeval ideaalset vormi ei tulnud. Võimalik, et vedelikukaotus ja maksapisted olid seotud raskendatud vedeliku omastamisega. Ka tõsiasi, et kliimakambri jooksulint ei lubanud võistluskiirusel treenida, võis mängida oma rolli.
Mõlemad mehed lõpetasid jooksu. See oli esimene korda minek. Ootused olid küll kõrgemad kui 51. ja 63. koht. Pididki ju olema, sest oleme saavutussportlased. Sellest, millega tegelikult hakkama saime, selgub alles hiljem. Võib-olla alles aastakümnete pärast. Olen tänulik, et sain seda teekonda jagada Leonidiga. Tegelikult see algas ju juba möödunud aasta kevadel, pärast mida oleme koos ellu viinud treeninglaagreid Prantsusmaal, Keenias ja Portugalis. Kvalifitseerumiseks läks vaja häid maratonitulemusi viimase pooleteise aasta jooksul ning lõpuks loota, et rankingu süsteem meie kasuks räägib. Ja rääkis! Tulime kohale, tegime, mida saime, ning hoidsime Eesti lippu Jaapanis pildis ja kõrgel. Aitäh kõigile asjaosalistele sellel pikal, keerulisel ja väljakutsete rohkelt teekonnal. Neid inimesi ja organisatsioone meie taga on palju. Liigume edasi!
Maratoni vaheaegade analüüs
0–5 km – 16:07 (3:13 min/km)
Esimesed 2km jalad rasked, loid.
5–10 km – 16:15 (3:15 min/km)
Algasid kerged maksapisted, kuid tempo püsis hea ja maksapisted kadusid.
10–15 km – 16:31 (3:18 min/km)
Leidsin mugava grupi ja hea rütmi.
15–20 km – 16:41 (3:20 min/km)
Ikka veel mugav jooks ja kontrollitud tempo.
20–25 km – 16:30 (3:18 min/km)
Hea enesetunne ja rütm.
25–30 km – 17:05 (3:25 min/km)
Maksapisted uuesti ja süvenesid, tundsin, et töövõime hakkab kiiresti langema.
30–35 km – 17:40 (3:32 min/km)
Säästurežiim – keskendusin ellujäämisele ja sammude hoidmisele.
35–40 km – 17:58 (3:35 min/km)
Jätkasin säästlikult, et jõuaksin üldse finišisse.
40–42,195 km – 7:11 (3:16 min/km)
Finišivõitlus – suutsin kiirendada ja teha tugeva lõpu ning parandada positsiooni.
Pärast maratoni
Seekord sain esmakordselt lõpuni kaasa elada kogu kergejõustikuprogrammile ja nautida Tokyo linna. Staadionilt jäävad meelde paljud hetked – näiteks Beamishi kuld ja Nicola isiklik võit või Keenia fännide võidutants. Beamishi isa ja ema kohtasime juhuslikult Tokyo metroos, kõigest mõni tund enne nende poja eduhetke.
Väärtusliku kogemuse andis ka see, et olin koos treener Harry Lembergiga Jekaterina jootmispunktis. Nägin oma silmaga, kui suur on taustajõudude roll sportlase soorituses ning õppisin kõrgemalt hindama kiirkõndi kui spordiala. Ei arva, et see oli juhus, et Katjaga kliimakambris juba koostööd tegime.
Enne kodulendu Fukuokasse
Vahetult enne Eestisse naasmist otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja lennata Jaapani teise otsa – Fukuokasse. See linn on mulle varasemast tuttav tänu seal toimuvale rahvusvahelisele maratonile, kus Pavel Loskutov lõpetas 2002. aastal kõrgel 4. kohal.
Mind ootas seal ees jooksugrupp, mille eestvedajaks oli füsioterapeut Yuki – temaga tutvusin juba jaanuaris Keenias, kus olin ise võõrustaja rollis. Nüüd oli aeg rollid ümber pöörata: Keenias võõrustasin mina, Fukuokas, Kitakyūshū linnas võõrustas tema.
Juba esimesel õhtul viis Yuki mind kohalikku hot spring saunakeskusesse. See oli tõeline kultuurišokk – kõik olid täiesti paljad ja täiesti kompleksivabalt. Kuid siiski mehed ja naised eraldi. Pärast õhtust saunaskäiku ja hommikust treeningut külastasime Yukile olulisi paiku linnas. Õhtul sain esmakordselt kogeda tõeliselt suurepärast sushi-restorani elamust – värske, maitsekas ja täiesti teistsugune kogemus võrreldes sellega, mida varem olen ette kujutanud.
Reis lõppes taas 13-tunnise lennuga Tokyost Helsingisse – pikk ja väsitav, kuid südames tänutunne kogu reisi eest.
Pilk tulevikku
Minu sportlaskarjäär jätkub täistuuridel. Järgmine siht on Birminghami Euroopa meistrivõistlused, kus Eestil on taas võimalus panna välja kolm maratoonarit ja osaleda ka võistkondlikus arvestuses. Birminghamis on maraton viimast korda tiitlivõistluse põhikavas – edaspidi toimuvad maratoni tiitlivõistlused eraldi. See annab veel ühe põhjuse sinna täie hooga valmistuda. Kas nüüd toome selle medali ära?
TULEMUSED
Võistlusjärgne ERRi intevjuu
Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:
- Treener Mark Misch
- Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg
- Mänedžer Charles Paanakker
- Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze
- Massöör Peeter Nigol
- Spordiarstid Agnes Mägi ja Mihkel Mardna
- Abikaasa Maili koos lastega
