Sportlase elu on sageli väga tormiline, eriti võistlusperioodil. Tuleb osata omavahel kombineerida treeninguid, võistlusreise ja puhkuseaega ning samal ajal valmis olla viimase hetke muutusteks. Minu abikaasa kurdab, et ei saa minuga kunagi lõpuni arvestada, sest plaanid kogu aeg muutuvad.
Staadionihooaja lõppu planeerides motiveeris mind üks kiire 3000 m jooks. Tean, et olen võimeline uue Eesti rekordi jooksma. Tänapäeval joostakse rekordeid tugevas konkurentsis ning heades tingimustes. Mitmeid valikuid kaaludes, otsustasime ühe kiire jooksu korraldada Kohilas. Lootsime, et keenialane Mukunga on heas vormis ning jookseb “jänesena” jooksu lahti. Oli ka tõenäosus, et tänavune Belgia parim pikamaajooksja Bashir Abti tuleb mulle konkurentsi pakkuma. Viimastel päevadel selgus, et Mukunga ei ole staadionivormis ning Bashir vigastas oma põlve. Vaid klubikaaslane Nikolai Vedehhin sai esimesed paar ringi vedada. Kohale tulid ka Valgevene ja Ukraina parimad jooksumehed. Esimese kilomeetri vaheajaks sain 2.33, mis oli selgelt liiga kiire tempo. Nikolai astus kõrvale ja ülejäänud kaks kilomeetrit jooksin langevas tempos üksinda, kuid võitsin sellegipoolest jooksu ajaga 8.07.
Mukungat hoidsime järgmisel päeval toimuvaks Pärnu Kahe Silla jooksuks. Mina aga otsustasin sellel jõuproovil mitte osaleda, kuna keha oli 3000 m jooksust väsinud. Otsuse langetasin 10 min enne starti. Tuleb aus olla iseenda ja oma keha vastu, see tagab hea tervise!
Mukungale pakkus Pärnus tugevat konkurentsi Läti parim võhmamees Dmitrijs JurkevicsNende kahe vahelisest duellist väljus Mukunga võitjana. Sellega avas noor keenialane oma võiduarve Euroopas. Kahtlemata on see tema jaoks oluline saavutus, kuna kõigest viis nädalat tagasi lamas ta haigevoodis ning põdes eluohtlikku eksootilist haigust, malaariat. Olin pisut mures, kuidas ta sellest parasiit-nakkushaigusest taastunud on. Visa aafriklasena on temaga kõik jälle korras!