Sügiseks on peaaegu kõik suuremad kergejõustiku võistlused peetud ning sportlased võtavad aja maha, et puhata. Puhkuse eesmärk on nii vaimne kui füüsiline taastumine intensiivsest võistlusperioodist. Puhkus on igal sportlasel isemoodi. See võib kesta ühest nädalast kuni kahe kuuni. Mõni tegeleb spordiga ka puhkuse ajal, kuid madalama intensiivsusega. Teised ei taha sportimisest kuuldagi. Mõnele hakkab puhkus meeldima ja loobub sportlaskarjäärist, teine ei jõua ära oodata millal treeninglaagrisse saab.
Minu sügisene puhkus on olnud enamasti kahest nädalast kuni ühe kuuni. Kaks nädalat ilma jooksmiseta ja kaks nädalat kerge jooksutreeninguga. Põhi puhkusperiood oli septembris, oktoobris juba osalesin klubidevahelises Ekideni teatejooksus. Võitsime Tartu Ülikooli meeskonnaga meistritiitli. Kahjuks vigastasin sellel võistlusel oma jalga ning pidin uue puhkusega alustama. Igas halvas asjas leidub midagi ka head – vigastuse tõttu veetsin nädalakese Saaremaal ja ehitasin oma vanematele puukuuri.
Tartu Ülikooli Ekideni võistkonnad
Minu puhkuse meeldejäävaim elamus oli aeg lapsega. Nimelt abikaasa Maili sõitis augusti lõpus kaheks kuuks Helsingi Ülikooli õppima. Jäin üksikvanemaks oma kaheaastase pojaga. See oli huvitav aeg, sest olin harjunud, et Maili kannab hoolt lapse eest. Ühtäkki olin sundolukorras – vahetasin mähkmeid, tegin süüa, koristasin, mängisin autodega ja lugesin lasteraamatuid. Sain oma pojaga lähedasemaks ja õppisin ka iseennast paremini tundma. Hoolimata sellest, et lubasin lapsel vanemate voodis magada, külmkapist kõike võtta ja puhast võid süüa, oli ka Maili õnnelik, et ilma nurinata kaks kuud issi ja emme eest olin.
Jakob räägib Skypes emmega
Jakob lendab