Patt oleks kaotushirmus koju jääda. Nii mõtlesin enne laupäeval toimunud 1500 m Eesti meistrivõistlusi. Füüsiline vorm on olnud tervislikel põhjustel madalseisus viimased kuu aega, konkurendid aga suurepärases hoos. 
1500 m esikolmik, selja taga Andi koduvalla (Torgu) lipp. (Foto: Marko Mumm)

 

Jooks kujunes taktikaliseks, igaüks võistles iseenda eestSarnaselt eelmise aastaga jäi lõpplahendus viimase 250 m peale. Tahtnuks varem spurtida, kuid tagasirge tuul hirmutas ära. Tagakurvis olime Andiga veel kõrvuti, kuid viimast käiku mul võtta polnud. Andi jooksis võidule ja Allar möödus minust pisut enne lõpujoont. Viimase 200 m aeg oli 25–26 sekundit. Asjatundjad teavad rääkida, et nii aeglase jooksu puhul suudavad kõik vähegi tasemel keskmaajooksjad nii kiiret lõppu teha. Sellele viitab ka asjaolu, et esimesed viis meest lõpetasid 2.35 sekundi sees, olgugi, et isiklikud rekordid on väga erinevad.

 

1500 m lõpujoonel. (Foto: Marko Mumm)
Pronks nukraks ei teinud – tahtsin võita, kuid olin valmis ka kaotama.