Olen 20 aastat tiirelnud saavutusspordi keerises. Viiendik sajandit iseloomustavad kaks sõna: “Never enough!” Tippspordis aitab selline mõte kaasa, sest kui latti langetama hakata, siis kuhu see lõpuks langeb? Eesmärgid peavad olema suured, kuid samas realistlikud. Kui Kipchoge meeskond hõikas välja kahe tunni idee, siis tegemist oli küllaltki ambitsioonika plaaniga, kuid tagantjärgi näeme, et tegu oli realistliku projektiga. Selle tagajärjel kõik võitsid. Kui 2008. aastal Pekingi olümpiamängudele 1500 m jooksus kvalifitseerusin, siis hooaja alguses poleks arvanud, et isiklik rekord paraneb suisa 4 sekundiga. Kui 2016. aasta Rio olümpiamängudele kvalifitseerusin, siis poleks arvanud, et pärast kahte ebaõnnestunud maratoni kolmandaga normatiiv langeb. Kui 2020. aasta Tokyo olümpiamängudele kvalifitseerusin, siis poleks arvanud, et suudan pooltest minutit kiiremini joosta kui ettekirjutatud kvalifikatsiooninorm. Latt oli minu jaoks kõigil juhtudel kõrge, kuid järeleandmatu jäärapäisusega ning minu jaoks ka Jumala ime läbi ning tugevate treeningute tagajärjel realistlikud ja suured eesmärgit täitusid.
Täna Viini maratonile mõeldes on kahju, et see võistlusdistants nii pikk on. Kui oleksin endiselt 1500 m jooksja, siis saaksin juba järgmisel nädalal uue stardi teha. Kui päris aus olla, siis alustasin läbirääkimisi Kopenhaageni maratoni korraldajatega. Võistlus toimub 14 päeva pärast Viini. Siiski, maratonis sellist lollust lubada ei saa, kuna organism vajab pikemat taastumisaega. See lihtsalt ei ole füüsiliselt võimalik. Seega pean leppima oma positsiooniga olümpiamängude reitingutabelis, mis pannakse lukku 05.05.2024. Tean, mida see minu jaoks tähendab! Rohkem räägin rankingutest pärast 12.05 edetabeli avalikustamist.
Kaheksa kuu jooksul olen ületanud Doonau jõge võidu joostes suisa üheksal korral. Kui Budapesti MMil tegime seda suisa kaheksal korral, siis Viinis ühe korra. See Doonau sild oli Viini maratoni stardiala, kus eliitsportlased soojendust tegid.
Linn oli võistlejate päralt, üritusel osales rohkem kui 40 000 inimest.
Eliitjooksjaid saatsid tuttuued BMW elektriautod. Nendega trasnporditi eliitsportlasi kogu ürituse vältel.
Meie grupp oli kuueliikmeline, esimesed 27 kilomeetrit toimusid Julius Muriuki Wahome vedamisel.
Hetk, kui rajal tekkinud segaduse tõttu jäi tempomeister Julius grupi taha. Paremal ääres sõidab jalgrattur, kes jagas joogipudeleid jooksjale number 17. Mul oli ka oma abiline, tema käest saadud Maurten jooke jagasin Gruusia jooskja Davitiga. Kaasmaalane Leonid oli energiat täis kogu distantsi vältel, lõppeks tema oligi meie grupi tugevaim jooksja.
Tõenäoliselt need mehed ei jookse enam mõnda aega. Maratonijooks on organismile trauma!