Mida pikamaajooksjahing veel võib ihaldada, kui edestada kodumaal tugevaid keenialasi? Võidurõõmu sain tunda SEB Tallinna Sügisjooksu 10 km distantsil, kui suutsin seljatada oma keenialasest treeningpartneri Ibrahim Mukunga Wachira ja tema kaasmaalase Victor Kamuren Ketienya. Mõlema mehe isiklikud rekordid on kõrgest klassist, alla 29 minuti.
 |
| Igapäevaselt hoolitsen selle eest, et treeningpartner heas vormis oleks, et võistlusel võimalikult tugev vastane oleks. FOTO: Priit Simson |
Nagu oodata oli, võtsid keenialased metsiku tempo üles juba esimestel kilomeetritel. Allamäge oli tempo kohati 2.30-2.35 kilomeetri kohta. Lihtsalt hullumeelne, see sobinuks 1500 m võistlusele. Kiire alguse tõttu lasin väikese vahe aafriklastega sisse. Kuid neljandal kilomeetril püüdsin Mukunga taaskord kinni, Victor jäi veel ette. Viiendal kilomeetril viitas Mukunga eespool jooksvale kaasmaalasele: “Näe, Victor on väsinud.” Ning tõstis tempot, ise väsinud. Meie viie kilomeetri vaheag võis olla koguni 14.14. See sobinuks Eesti 5 km hooja tippmargiks, kuid sealt oli ju vaja edasi joosta, kõik rampväsinud. Kuuendal kilomeetril saimegi Victori kätte, jooksime koos edasi.Viimasel kahel kilomeetril vajus kõigepealt Victor ära, Mukunga pidas palvete toel viimase kilomeetrini vastu. Nii see võit lõpumeetritel koju tuli.
 |
| Sedapuhku siis seitsmes võit SEB Tallinna Sügisjooksult, kahtlemata kõige magusam. FOTO: Priit Simson |
Mukungat aitan ikka edasi. Vahel korraldan söögi, riideid, peavarju ning organiseerin treeninguid ja võistlusi, bussiski istet pakutud*. Kuid võistlustel mängime seda mängu, mida mõlemad väga naudime. Nii magus on üksteist seljataha jätta. Võidumaitset sai keenialane tunda alles möödunud pühapäeval Pärnus, kui mind viimase kilomeetriga üle kavaldas.
 |
| Mukunga võidukas finiš Pärnu Kahe Silla jooksult. FOTO: Albert Sillaste |
* Viide Erki Noole Rio olümpia järgsele arvamusloole, milles väidab, et ülbus ja egoism on see, mis spordis edu toob.