ENG version

Aasta algas jaanuarikuise Keenia treeninglaagriga, mis kestis mai kuuni. Treeninglaagrisse minnes polnud minu võistlusgraafik veel paigas, kuna mitmete jooksuvõistluste toimumine oli maailmas valitseva koroonakriisi tõttu küsimärgi all. Lisaks jõudsin treeninglaagrist tagasipöördumise kuupäeva kaks korda muuta. Vahepeal ühines minuga kogu perekond, seda tänu distantsõppele läinud Eesti koolidele. Keeniaski piirati inimeste liikumist eri riigi piirkondade vahel, kuid meie tegevust see ei häirinud.

Kvaliteetaeg perekonnaga ehk ühine arbuusi söömine.

Laagris olles sain omapärase kutse Belgia jooksustaar Bashir Abdi käest. Ta kutsus mind osalema Djibouti esimesele rahvusvahelisele poolmaratonile. Pärast mõningasi arutelusid treener Mark Mischiga ning meie Keenia majapidaja Margusega, võtsin aprillis suuna “Aafrika sarve” suunas. Kõrgetasemelisel jõuproovil ning rasketes kliimatingimustes saavutasin ajaga 67.07 16. koha. Kogemus oli asukohariigi tõttu väga eksootiline, sportlikus mõttes sain taaskord järgi proovida kuumas kliimas võistlemise, mis mind ka Tokyo olümpiamängudel ees ootas.