Selle hooaja peaeesmärk oli esindada väärikalt oma kodumaad rahvusvahelistel kergejõustikuvõistlustel Münchenis. Valmistada ette kolm Eesti meesmaratoonarit võistlemaks meeskondliku medali eest Müncheni Euroopa meistrivõistlustel.
Meeskonnas oli vaid kolm liiget? Tiidrek Nurme, Roman Fosti ja Kaur Kivistik. Tegelikkuses oli meid kümneid kordi rohkem. Abiliste hulgas oli palju erinevaid inimesi, suisa poole tuhande ringis. Foto: Kristo Reinsalu
Projekti jooksul korraldasime treeninglaagrid Keenias Itenis ja Šveitsis Silvaplanas ning jagasime omavahel väärt informatsiooni nii treening – kui võistlustegevuseks ning kogusime partnereid ja vahendeid projekti elluviimiseks. Aasta lõpuks oli meil ligi pooltuhat inimest, kes selle projektiga kaasa tulid.
Keenia keskkond oli meie kõigi jaoks tuttav, kuna olime korduvalt seal varem käinud. Treeninglaagri eesmärgiks seadsime veebruaris toimuva Sevilla maratoni, kus Kaur tahtis oma esimest maratonikogemust ning mina pidin jooksma aja alla 2:14.30. See oli Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooninorm.
Rahulolevad mehed tegid Sevilla maratonil esimese tõsise sammu Euroopa meistrivõistluste suunas. Foto: Margus Pirksaar
Sevillas täitsime mõlemad endale seatud eesmärgid. Roman oli normi juba varem täitnud ja reeglite kohaselt sai Kaur kolmanda liikmena ilma kvalifikatsiooninormita Münchenisse osalema. Olulise faktina võiks ära märkida selle, et Hispaaniasse reisides magasin ühe võistluseelse öö Istanbuli lennujaamas, õnneks suutsin sellest üle olla ning hea soorituse teha.
Pilt on tehtud pühapäeval, kui meie Iteni majaelenikke külastas aukonsul Kadri Humal Ayal. Kõik on kallid ja olulised inimesed, kes aastatega Eesti maja Keenias projektiga ühte sammu on käinud.
Šveits oli minu ja Kauri jaoks tuttav koht. Roman viibis seal esmakordselt. Silvaplana asub merepinnast 1830 meetri kõrgusel Engadini mägede vahel. Jooksuradade valik on seal hea, enamasti sai joostud kruuskattega kergliiklusteedel. Põhitreeningud tegime tunniajase autosõidu kaugusel asuvas Itaalia linnas Chiavennas, mis asus 300 meetri kõrgusel merepinnast. Sealne kliima oli ligilähedane sellega, mis meid Münchenis võib ees oodata.
Pilt on tehtud Chiavenna järve ääres, kus tihti treeningutega alustasime. Vasakult Corey, Tiidrek, Kaur, Mark, Roman ja Sander.
Kuue nädalase treeninglaagri jooksul viibisid kohal kolm treenerit – Mark Misch, Margus Pirksaar ja Corey Kubatsky. Abis käisid ka füsioterapeudid Sander Jürs ja Peeter Nigol. Emotsionaalset tuge pakkusid ka mõned pereliikmed ning paar Eesti harrastusjooksjat.
Hotell nimega Albana võimaldas tiimile esmaklassilist toitlustust ning sportlastele vajalikke spaaprotseduure erinevate saunade ja vannide näol. Viimasel päeval tegime hotellitöötajatele kingituse Nike Estonia särkide ja mütside näol. Foto: Kristo Reinsalu
Isiklikus plaanis saavutasin Euroopa meistrivõistlustel ajaga 2.12.46 kõrge 11. koha, meeskonnaarvestuses tulime 6. kohale.
Münchenisse tuli palju Eesti spordifänne, sellest annab taamal olev piltki kinnitust. Foto: Scanpix/Reuters
Mida päev edasi, seda rohkem mõistan missuguse suure saavutusega hakkama saime. See, et mehed jõudsid tervena ja motiveerituna stardijoonele on juba iseenesest ime. Julgen seda võrrelda Islandi jalgpallimeeskonna jõudmisega EM-i veerandfinaali aastal 2016. Aasta eest oli meil ainult kaks Euroopa tasemel maratoonarit. Lühikese ajaga treenis Kaur ennast piisavalt tugevaks, et pakkuda konkurentsi rohkem kogenud jooksjatele. Meil ei olnud varumeest, seega ühe mehe väike vigastus oleks võinud kogu projektile vee peale tõmmata. Terve aasta pidime selleks treenima ilma suuremate tõrgeteta. Lisaks pidime selleks ürituseks meeskonnana kvalifitseeruma. Kõik need etapid, mida aasta jooksul planeerisime, õnnestusid. Võistlus oli peaaegu, et ideaalne. Soovinuks kuumemat ilma, sest see oleks tinginud rohkem konkurentide ära kukkumisi ees otsas. Meie olime kuumaks ilmaks valmistunud ja see oleks andnud eeli