(ENG version)

Veel päev enne Eestist äralendu sain Synlabi laborist halva uudise: ”Sinu teine koroonatest on piiripealne.” See tõmbas südame seest värisema, olukord nagu filmist enesest. Üritasin kaineks jääda, kuid siiski hakkasin süüdlasi otsima. Teadagi, kes süüdi. Ise ju täitsa terve, kuid poiss kodus nohune. Treener Mark, kes oli tulnud enne olümpiamänge Eestisse, ei osanud muud öelda, kui et: ”Palvetame.” Nii tegimegi ning küsisime eestpalveid teisteltki sõpradelt. Juba tunni pärast olin Synlabi laboris ning andsin uue koroonaproovi. Terve päeva ootasin pingsalt tulemust, kohver veel pakkimata. Närvipinget omajagu, kuid rõõm seda suurem kui tulemuseks oli NEGATIIVNE. See oli hea vaimu ettevalmistus eesootavaks Jaapani reisiks. See on vaid üks väljakutsetest selle võistluse ettevalmistamisel. Iga päev pidin olema valmis, et kõik plaanid visatakse prügikasti. Kuid kui võistluspäeval oli ülistuslaul huultel, siis tekkis tunne, et olen valmis kirikusse minema. See oli tõesti Jumala teenistus. Üks võistleja ütles mulle võistluse ajal: “Kiida Jumalat.” Ma kordasin: “Kogu aeg.” See ei tähenda, et Jumal minu heaks töötas. EI, Ta pani mind kõvasti pingutama ja keskenduma, kuid lõpptulemus pole ainult minu kätes.

Treener Mark Mischi ja füsioterapeut Peeter Nigoliga alustasime reisi Tartu bussijaamast. Meie meeskonnaga liitus Tallinna lennujaamas Roman Fosti treener Toomas Tarm. Romaniga kohtusime alles Jaapanis. Professionaalne meeskond andis kindlust ja lootust reisi ja võistluse õnnestumise osas.

Jaapanis Narita lennujaama saabudes ootas meid ees põhjalik koroonakontroll. Enne, kui jõudsime testimisruumi, kontrolliti meie dokumente ja pabereid mitmes punktis – võimalik, et lausa kümnes erinevas kohas. Üheks oluliseks küsimuseks oli OCHA triipkood. See oli äpp, mida pidime täiendama kogu oma Jaapanis viibimise vältel. Kõige tipuks ootasime kolm tundi oma koroonatesti tulemusi.

Lennujaamast sõidutati meid otse olümpiakülla. Meie kotid visati rekka peale, mis meie bussile kogu teekonnal järgnes. Nii tehti kõigiga.

Pärast põhjalikku lennujaamakogemust ei osanudki oodata, et olümpiaküla elu saab olema küllaltki vaba. Küla piires võisid kõik sportlased vabalt ringi käia omale sobival kellaajal. Külas olid peaagu kõik atraktsioonid ja kohad, mis varasematel mängudel on olnud. Minu teada puudus vaid bassein ning religioonikeskus. Viimast reklaamiti küll olümpiamängude leheküljel, kuid usulised tegevused toimusid online-keskkonnas. Koroonahaigete tuvastamiseks pidi iga külaelanik andma igapäevaselt süljeproovi ning täitma eelpool mainitud OCHA äppi. Viiruse leviku tõkestamiseks kasutati desifitseerimisvahendeid ja näomaske ning sööklas kasutati kilekindaid.

Olümpiaküla peatänav, paremal söökla. Maratoonarite meeskond sai olümpiakülas viibida vaid kaks päeva, kuni meid sõidutati erilennuga koos teiste riikide jooksjate ja kiirkäijatega Sapporosse. Sapporo asub Tokyost linnulennult 800 km põhjapoole.

Olümpiamängude tipp-päevadel oli küla väga värviline.

Põhjus, miks meid Sapporosse viidi, oli eeldatavasti jahedam õhutemperatuur ning madalam õhuniiskus. Tegelikkuses see nii ei olnud! Meeste maratoni päeval oli Sapporos ilm palavam kui Tokyos. Nädal aega elasime koos kõigi teiste saatusekaaslastega luksushotellis, mille toad olid mugavad ning toit kvaliteetsem kui olümpiakülas. No, mis sel elul viga, kui kalamari laual.

Sellist elu pole veel elanud – eralennukiga võistluspaika.

Lennuväravas olid ainult spordiga seotud inimesed.

Sapporo olümpiamängude võistluspaik ning ava- ja lõputeremoonia toimumise paik. Kasutasime seda treeningpaigana.

Jooksime asfaldringil, mille välimine osa oli 950 m. Sportlased ja nende meeskonnad tihedalt koos – kõik need maailma parimad käijad ja maratoonarid, aga omavahel rivaalid. Värvi ja kirevust oli palju. Igaühel oma plaan, kuidas võistluseks valmistuda. Nii mõnigi ei suutnud jääda oma liistude juurde, vaid imetles teisi, kes harjutuste või lõigukiirusega silma torkas. Kes sai sellest indu, kes kaotas suisa motivatsiooni. Staadion ja söökla olid kaks kohta, kuhu võisime vabalt liikuda, samuti ka oma hotelli piires. Õnneks oli staadionile sõit 20 min pikk, sai natuke ka linnelu bussiaknast näha.

Jooksurada Sapporos viibivatel sportlastele.

Nädal Sapporos möödus küllaltki kiiresti ning suuremate tõrgeteta, kuid mitte pingevabalt. Selles hotelli seltskonnas ei olnud vist kedagi, kes seda üritust tõsiselt ei võtnud. Mina lähenesin nädalale sellise motoga: keskendu, palveta ning käi oma rada. Üritasin oma aega jagada mitme erineva tegevuse vahel: treening, massaaž, töö arvutiga, suhtlemine teiste sportlastega ning olümpiamängude jälgimine televiisorist. Pidin nii mõndagi ära jätma, et kõige olulisemad asjad saaksid tehtud. Kui aus olla, siis vahepeal sai spordist ja selle rääkimisest üsnagi villand. Ei tundnud sugugi süümepiina, kui mõni kergejõustikuprogrammi finaal jäi nägemata. Vahepeal hakkasin olümpiarõngaid uneski nägema. Samas tuju jäi heaks ning võistluseelne põnevus endiseks.

Vaade Sapporole meie hotelli aknast.

Kohustuslik võistluseelne pilt. Enam-vähem kõik need asjad, mida maratonil vaja läheb. Pealtnäha üsna odav spordiala.

Meeste maratonistart anti kell 7.00 hommikul. FOTO: Karli Saul

Tokyo olümpiamängude meeste maratoni stardis oli 106 meest. Ajaga 2:16.16 saavutasin 27. koha. Sellega täitsin ühe sportliku eesmärgi, milleks oli lõpetada top 30 hulgas. Võistlus ise ei kujunenud minu jaoks sugugi mitte ideaalselt, sest rajal esines väljakutseid maksapistetega ning vedeliku omastamisega. Õnneks suutsin väljakutsetest hoolimata oma positsiooni kogu distantsi vältel parandada ning viimastel meetritelgi meestest mööduda. Sellega täitsin oma teise sportliku eesmärgi – mitte saada “haamrit” ning võistleda kõik need 42 kilomeetrit. Distantsi alguses hoidsin konservatiivset positsiooni, ehk võrreldes juhtgrupiga alustasin aeglaselt. Isegi aeglasemalt, kui olime varasemalt treeneriga paika pannud. Kui esimesed 15 kilomeetrit jooksin koos erinevate meestega, siis peale seda tõstsin tempot ning hakkasin üksinda eestpoolt grupist pudenevaid sportlasi püüdma.

Kanada-Eesti tandem kestis vaid 6 kilomeetrit, kui Preisner tegi ettepaneku koostööd jätkata. Miskipärast kadus mees selja tagant. Haamer tuli mehele ootamatult. FOTO: Karli Saul

25. kilomeetril sain endale ühe kanadalasest saatusekaaslase, kellega 6-7 kilomeetrit koos jooksime. Seejärel jäin jälle üksinda endale tempot tegema. Taaskord indu ja motivatsiooni lisasid eestpoolt selg ees vastutulevad jooksjad. Vahepeal  pidin muutma oma joomise rütmi ja manustatava vedeliku kogust kuna tarbitud vedelik tuli tagasi kurku.

Pärast esimest kilomeetrit ei möödunud ükski jooksja minust, küll aga mina teistest. Kui 5 kilomeetri vaheajapunktis olin 99. kohal, siis lihtsa matemaatika põhjal pidin mööduma … mehest. Möödudes keegi ei osutanud vastupanu, vaatasid vaid kalapilguga otsa, seejärel jätkasid omas rütmis. Mõnel kilomeetril oli endalgi kalapilk ees, siis kinkisin mõned head sekundid konkurentidele. FOTO: Karli Saul

Võistluse kõige raskemaks osaks kujunes 32.-40. kilomeeter, mis ongi maratoni kõige olulisem osa. Viimased kaks kilomeetrit olid lihtsamad, sest sain mööduda paljudest tuntud jooksjatest, võimalik, et viimasel kilomeetril lausa kümnest mehest. Suures plaanis olen oma etteastega rahul, kuid tagasi vaadates teinuks paar otsust teisiti, siis võinuks ka top 20 hulgas lõpetada. See kõik annab kinnitust, et olen saavutanud sellise sportliku taseme, millega järgmistel tiitlivõistlustel veel kõrgematest kohtadest võib rääkida.

8 August 2021; Tiidrek Nurme of Estonia during the men’s marathon at Sapporo Odori Park on day 16 during the 2020 Tokyo Summer Olympic Games in Sapporo, Japan. Photo by Ramsey Cardy/Sportsfile

See saab kindlasti olema minu lemmikfoto, tehtud kõigest mõned meetrit enne finišijoont. Nii väga tahtsin veel ühe mehe kinni püüda – ja õnnestuski. Tegemist oli 2.07 mehega Iisraelist. Sellega täitsin ühe eesmärkidest – võistelda kuni lõpuni.

Jooks lõppes paljude jaoks üsnagi nukralt, mitmed viidi finišialast suisa ratastooliga minema. Kahjuks lõppes mõnede jooks poolel distantsil. Selles mängis omaosa kõrge õhuniiskus ja õhutemperatuur. Foto: Karli Saul

Mul on siiralt hea meel oma Somaalia taustaga sõprade üle, kes võitsid teise ja kolmanda koha. Huvitavaks teeb nende lugu just see viis, kuidas need medalid võideti. Lõpukiirendusel keenialasest möödudes, üksteist julgustades. Kas saab olla ägedamat sõprust kui selline?

Maratoni saab joosta mujalgi kui olümpiamängudel, kuid kusagil mujal pole nii suurt avalikkuse tähelepanu kui sellel üritusel. Kõigil on selles oma osa: spordiorganisatsioonid, treenerid, sportlased, ajakirjanikud, sponsorid jne. Lõpuks oleme kõik võrdsed partnerid. FOTO: Karli Saul

Õnnitlen kaasmaalast Roman Fostit, kes finišeerus oma elu teisel olümpiamaratonil.

Eesti Televisiooni võistlusjärgne intervjuu

TULEMUSED

TÄNAN KÕIKI ABILISI SELLEL SUUREPÄRASEL TEEKONNAL!

Nimeliselt mainin ära minu praegused meeskonnaliikmed:

Treener Mark Misch

Abitreener ja mänedžer Harry Lemberg

Mänedžer Charles Paanakker

Vaimulik mentor Brad Bartz ja Nick Schuetze

Massöör Peeter Nigol

Spordiarstid  Agnes Mägi,  Nadezhda Ignatjeva ja Mihkel Mardna

Abikaasa Maili koos lastega

https://tiidrek.ee/wp-content/uploads/2019/09/0-300x105.jpg

https://tiidrek.ee/wp-content/uploads/2020/11/TYASK_logo_hor-1.jpg

https://tiidrek.ee/wp-content/uploads/2019/09/Nike-300x136.png

https://tiidrek.ee/wp-content/uploads/2020/02/Screen-Shot-2020-02-02-at-1.08.49-PM-187x300.png

https://tiidrek.ee/wp-content/uploads/2019/09/ekjllogo-300x82.jpg